Neljas ülesanne – 1:1 arvutikasutus ja õpikeskkondade arengusuunad

Neljanda ülesande lahendamiseks lugesin artiklit – Bower, M., Howe, C., McCredie, N., Robinson, A., & Grover, D. (2014). Augmented Reality in education – cases, places and potentials. Educational Media International, 51(1), 1–15.

Artiklis räägiti liitreaalsusest, mis kombineerib omavahel virtuaalse keskkonna ja reaalse keskkonna – otsepildis kuvatakse reaalse keskkonna peale arvuti poolt genereeritud või disainitud virtuaalsed objektid nii, et kasutajale tekib reaalse ja virtuaalse keskkonna kombinatsioon. Kuna tänapäeval on laialt levinud nutitelefonid ning tahvelarvutid, töötatakse juba väga palju ja väga kiiresti erinevaid liitreaalsusel põhinevaid rakendusi. Võibolla võib hetkel tuua esimese liitreaalsuse rakenduse näitena mõni kuu tagasi inimesi vaimustanud mängu Pokemon Go!

Artiklis tutvustati riistvara, millest liitreaalsuse vahendid reeglina koosnevad, lisaks nendele ka GPS, andmeside/internet, objektituvastussüsteemid, ekraanipuudutus jne. Samuti kasutatakse liitreaalsuse puhul tahvelarvuti või nutitelefoni erinevaid sensorite poolt saadetavat heli, video, graafika või GPSi andmeid.

Õppimise seisukohalt saab liitreaalsusi kasutada näiteks bioloogia, keelteõppe, matemaatika, usuõpetuse, kehalise kasvatuse jms võtmes. Kuna ei ole selliseid vahendeid kunagi õppimise kontekstis ettegi kujutanud ega ka näinud, siis suudan ise vaid ette kujutada potentsiaalseid kasutusjuhte – kehalises kasvatuses tulemuste mõõtmine (näiteks kaugushüpe või kuulitõuge – lahendused, mida kasutatakse ka spordivõistluste teleülekannetel), ajaloos näiteks teatud sündmuste või vanade ehitiste kuvamine sündmuse toimumise kohas või ajalooliselt oluliste objektide ekskursioonidel asendavad liitreaalsuse rakendused giide, matemaatikas reaalsuses asuvate objektide mõõtmine läbi nutiseadme, kirjanduses loetu visualiseerimine, tööõpetuses valmimist nõudva eseme mõõtmete kuvamine või lausa terviklik kujutamine toorikmaterjalil jms. See suurendab õpilaste motivatsiooni õppimiseks, kuna rakendus abimehena tundub uus ja huvitav. Samuti on elulisem kogemus meeldejäävam kui pildi pealt vaadatu või raamatust loetu. Artikli autorid tõid ka välja, et on märgata õppimisse suhtumist kui kasutati liitreaalsust ning õpilased suutsid seostada õpitut paremini reaalse eluga.

Kuid nagu suletud õpikeskkondadega ikka, on ka siin probleemiks ettekirjutatud rakendused ning eeldefineeritud teemad – need õpetavad küll õpilast mõtlema, kuid ei lase tal lahendada ülesandeid nii, nagu tema tahaks ning analüüsi, arusaamise ja arengu osa koos loomingulisusega jääb õpilase puhul tahaplaanile. Lahenduseks on õpilastel võimalus ise liitreaalsuse vahendeid disainida, ning selle põhjal on võimalik luua uusi rakendusi. Ka disainipõhist õppimist kasutatakse edukalt, kuna see aitab õpilastel paremini reaaleluga ülesandeid seostada, õpilased on loomingulisemad ning proovivad leida paremaid lahendusi. Samuti olenevalt õpitavast, toob see ainet õpilastele lähemale ning nad huvituvad ainest rohkem. Aga nagu ikka – uuem tehnoloogia haridusmaastikul ei tähenda automaatset edu, vaid see peab siiski õpieesmärke toetama ja õpilastele huvi pakkuma. Keskenduma peab sellele, et läbi ümbritseva keskkonna on võimalus anda teadmisi kiiremalt ja vahetumalt edasi.

Uued liitreaalsuse arendused toovad kahtlemata kaasa uued võimalused – hääle, temperatuuri, lõhna, veelgi intelligentsemad tuvastussüsteemid, erinevad ja uued kogemused (vibratsioonid, paremad 3D mudelid, valguslahendused jms). Ilmselt sisaldavad tulevased liitreaalsuse rakendused klassiruumide virtuaalseid kattepindu, kus on hinded, sotsiaalne ja meditsiiniline info, ruumi varustuse info jne. Intelligentsemaks muutumisel suudab liitreaalsus teavitada või hoiatada õpetajat õpilaste õppimisvajadustest, käitusmisprobleemidest jne. Aga kuna liitreaalsuse tehnoloogia areneb praegu niivõrd kiiresti, ei suuda haridusmaastik selle arenguga sammu pidada ja ega vast ei peagi, sest esiteks tark ei torma ja teiseks on vaja haridusasutustes rakendusi, mille kasutamist ning kasutegurit on ka läbi analüüsitud. Kindlasti peab arvestama ja hindama, kuidas edukalt kasutada liitreaalsuse rakendusi „pehmemate erialade“ kontekstis – kirjandus, luule, kunst. Mul endal on tunne, et kiiremini ja mugavamalt saab seda kasutusele võtta reaalainete või tehnilisemate ainete omandamises ning praktilisemate tegevuste harjutamiseks.

Kirjeldage, kuidas kasutate praegu mobiilseadmeid oma õppetöös ja/või personaalses õppimises.

Mobiilseadmeid õppetöös kasutades olen pigem vanamoeline ja vajadusepõhine kasutaja kui uuendusmeelne kasutaja – seega kui üldse, siis kasutan peamiselt nutitelefoni põhifunktsioone – kalender ja meeldetuletused tähtaegade või loengute toimumise asukohtade jaoks, fotode tegemine konspektide või jooniste talletamiseks, vahel harva ka failivahetusrakendusi – Google Drive või Dropbox…ja sellega kahjuks ka mobiilseadmete kasutamine õppetöös minu puhul üldiselt piirdub. Põhjus on selleks väga lihtne – senised ülesanded õppetöös ei ole vastavate seadmete või rakenduste kasutamist eeldanud. Küll aga olen selle aine raames leidnud paar rakendust, mille kasutamist ka mobiilseadmega tulevikus ette näen – näiteks eelmise kodutöö puhul kasutatud veebipõhist visandamise rakendust draw.io. Ilmselt, kui mul peaks vastavad vajadused õppetöös tekkima, suudan meenutada ka teisi selle aine raames katsetatud vastava otstarbega rakendusi, mida kasutama hakata.

Tutvustate ühte nutirakendust või ideed nutiseadmete kasutamiseks õppetöös teie õppeaines või teid huvitavas õppimise kontakstis.

Ühe ideena võiks näiteks mingisugust nutirakendust kasutada inimeseõpetuse või terviseõpetuse kontekstis. Kooli poolt tunnis kasutamiseks antavas nutiseadmes võiks olla rakendus, kus läbi liitreaalsuse on võimalik näidata ja õpetada näiteks inimese anatoomiat. Õpilasel on võimalik suunata oma nutiseadme kaamera näiteks oma või pinginaabri käele või näole ning rakendus võtab automaatselt läbi kaamera kuvatava objekti parameetrid ning kuvab ekraanipildil kohe ka tüüpilised inimese siseorganid vastavalt objekti parameetritele (näiteks kaamera näole suunates kuvab näo osad, veresooned, luusiku, muud elundid ning erinevate layerite abil oleks võimalik valida, mida nendest ka eraldi kuvada). Samuti võiks fikseeritava objekti kohta kuvada soovi korral kirjaliku info. Tulemuseks oleks elulisem arusaam inimkehast või siseelundite tööst. Et rakendus tunduks uus ning tunnis kasutamine oleks lõbus, võiks seda kasutada vaid kooli poolt tunniks väljastatavates nutiseadmetes. Samuti võiks sama seadmega sooritada kontrolltöid, st õpilasele suunatakse inimese kujutis, erinevate layeritega ning võib läbi viia siseelundite tundmise kontrolltöö. Tulemus oleks mängulisem kui paberil test, reaalelu paremini arvestav ning ka õppimine oleks elulisem. Rakendust võiks kasutada nooremas kooliastmes.

 

Kolmas ülesanne – hajutatud arhitektuuriga ja personaalsed õpikeskkonnad

Web 2.0 (ehk sotsiaalse veebi, veeb liigub „read web“ – „read –write web“) rakendustega puutun aastaid igapäevaselt igapäevaselt nii kooli-, töö- kui hobipõhiselt. Näiteks Google Drive, Dropbox, Moodle, foorumid jne. Pigem oli artiklit lugedes esimene mõte (vaadates artiklite kirjutamise aega ning seda, kuidas web 2.0 pealt liigub juba web 3.0 peale), et mis rakendusi võib juba web 3.0 õpikeskkondade või õppimisvõimaluste valguses pakkuda ning milliseks neid lahendusi hetkel ennustatakse.

Artiklitest lugesin Dalsgaardi „Social Software: E-learning beyond management systems.

Artikkel vastandab üldjoontes suletud õpikeskkonnad ja personaalsed sotsiaalsed vahendid. Ühes on ressursid hallatud ja ettedefineeritud, teises on vahendid avatud ja õpilane saab erinevaid vahendeid oma tahtmise järgi kasutada õppeprotsessis või ülesannete lahendamisel. Märksõnaks on vastutus, iseseisvus ning ise protsessi juhtimine. Dalsgaard (2006) on  esitanud õppijakeskse e-õpe järgmise skeemina:

11
Õpihaldussüsteemi kasutatakse selle skeemi järgi vaid administreerimiseks. Personaalsed vahendid on õpilaste enda kasutada (kirjutamine, joonistamine, esitlemine, programmeerimine jms). Need jaotatakse individuaalseteks (blogid, wikilehed jms) ja koostöövahenditeks (wikid, blogid, foorumid, grupitöökeskkonnad, failivahetuskeskkonnad jms). Edasi tekivad sotsiaalsed võrgustikud, mis ühendavad õpilasi erinevatel põhjustel – võrgustikud mis põhinevad ühistööl, taustal või ühishuvil.

Peamine mõte, mida artikli vahendusel esile tuuakse, on see, et sotsiaalne tarkvara ei ole küll loodud õppimise toetamiseks, kuid selle võimalusi ja lahendusi saab õppimiseks edukalt ära kasutada ning tunduvalt paindlikumalt kui kinniste õpihaldussüsteemide puhul. Kuna õpilastele on ülesannete lahendamine õpitegevuses peamine osa, siis ei ole otstarbekas luua täpselt ette ideaalseid vahendeid, mida kasutades on võimalik ülesandeid lahendada, vaid vastupidi – õpilased peaksid lahendama probleeme vastavalt ülesande iseloomule ning ka õpilasele endale sobivaid lahendusi ja vahendeid kasutades. Lahendamine kui selline peaks olema „avatud võimalustega“.

Teine mõte artiklist oli seotud näiteks otsinguga – kuna õpilased saavad kasutada erinevaid sotsiaalse tarkvara vahendeid ning neil on kõigil juba erinev sotsiaalne võrgustik, siis nad ei saa reeglina täpselt samasuguseid tulemusi. Isegi siis, kui õpilased kasutavad näiteks täpselt sama otsisõna, võivad  otsitulemused märkimisväärselt erineda, sest ka nende endi kujundatud sotsiaalne võrgustik mõjutab otsitulemusi ning otsitulemuste sobilikkus võib sellest võrgustikust sõltuda. Õpilastel on kasutada isiklik, teistest erinev sotsiaalne võrgustik ja see ongi sotsiaalse tarkvara mõte. Nad saavad samu vahendeid kasutades lahendada ka tulevasi tekkivaid probleeme või ülesandeid, mis ei ole otseselt enam õpingutega seotud – võrgustik ei kao õpingute lõppemisel.
Ja kuna üleminek web 3.0-le selle võimalustega on väga lähedal, siis toob see endaga kaasa ka uued sotsiaalse võrgustiku loomise võimalused ning sellega koos kindlasti ka uued õpivõimalused. Ka veebis suhtlemine käib juba praegu täiesti teistel tasemetel, mis artikli kirjutamise ajal.

Kasutatud kirjandus:

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7. [PDF]

Link kolmandale ülesandele

Praktilise ülesandena visandasin oma suhteliselt reaalse personaalse õpikeskkonna mudeli. Kõikide rakenduste ja keskkondade kasutamiseks kasutan isiklikku arvutit ja telefoni, teatud registrite jms korral paraku ka asukohapõhiseid tehnilisi vahendeid. Erinevad rakendused liigitasin eesmärgipärase kasutamise järgi – töö, kool, hobi ja muud materjalid. Tegelikult kattuvad nagunii nende rakenduste eesmärgipärase kasutamise korral vaid paar-kolm rakendust – Facebook, Google, isiklik e-postkast vms.

Visandamiseks kasutasin draw.io veebipõhist rakendust.

opisusteem
Enter a caption

Teine ülesanne – õpihaldussüsteemid

Teise koduse ülesande lahendamiseks lugesin George Siemensi artklit „Learning Management System: The wrong place to start learning“.

Õppeprotsessis kasutatakse erinevaid õpihaldussüsteeme, millega õppeprotsessi hallata ning kus säilitatakse õppetööga seotud informatsiooni. Siemens toob aga oma kriitilises blogipostituses välja põhjused, miks õpihaldussüsteem on õppimise osas suhteliselt ebaefektiivne ja –mugav keskkond.

Õpihaldussüsteeme vaadatakse tihti kui õppimise alguspunkti, ja süsteemi abil on hea „mõõta“ teatud edusamme ja tulemusi. Probleemiks on aga üldiselt see, et nende süsteemide loomisel ei ole tihti mõeldud lõppkasutajate (juhendajad, õpetajad, õpilased jms) vajaduste peale ning lõppkasutajal puudub reaalne võimalus süsteemi ise vastavalt vajadustele kohandada või lausa arendada. Õpihaldussüsteemide jäikuse tulemuseks on ebaefektiivne õpe, mõttetud kulutused ja ebaõnnestunud rakendused. Kuna õppimine on loomult omanäoline, suhteliselt kaootiline ja juhitamatu protsess, on seda keeruline jäiga ja piiritletud võimalustega õpihaldussüsteemiga toetada. Üks tööriist ei sobi oma funktsionaalsust kaotamata kõigeks – see toob kaasa tahes tahtmata mõned puudused. Mida rohkem erinevaid lahendusi mingisugune õpihaldussüsteem juurde saab, seda rohkem kaotab ta tavakasutaja jaoks kokkuvõttes üldist funktsionaalsust.

Siemens toob välja, et tihti on õpihaldussüsteemide nõrgaks kohaks kasutajaliides, mis ajab esmalt kasutajaid kohe segadusse ning nad ei leia kiiresti endale vajalikku üles. Põhjuseks ongi see, et õpihaldussüsteem proovib teha kõike, muutudes seejuures kasutajale keerukaks. Teine põhjus on see, et unustatakse ära lõppkasutaja tegelikud vajadused ning lähtutud on pigem õppimise juhtimise süsteemi lahendustest, mitte õppimist toetava keskkonna lahendustest. Kasutajaliides on loodud lõppkasutaja vajaduste asemel pigem administraatori vajaduste järgi. See toob kaasa ka selle, et lõppkasutajate kasutada on suured, tsentraliseeritud ja piiratud võimalustega tööriistad. Kasutajatele on paraku vajalik justnimelt nende võimaluste mitmekesisus, see piirab juhendajatel neile sobivate lahendustega kursuste loomist ning õpilastel teadmiste omandamist, kuna süsteem määrab rangelt ette, mida kasutaja teha saab, mitte vastupidi (lõppkasutaja tahe võiks olla prioriteet ning süsteem oma võimalustega selle toetamiseks). Samuti puudub tihti erinevate keskkondade liidestamise võimalus. Juhendaja võib mõelda küll sisulise õppekava, millest juhinduda, kuid õpilasele peaks antama vabadus valida vahendid nende eelistuste, mitte õpihaldussüsteemi tehniliste piirangute järgi vahendid.

Head õpikeskkonnad peaksid sisaldama erinevaid võimalusi ja liidestusi – õpilaste eneseväljendusvõimalust (portfoolio, blogi vms), sisu interaktsiooni võimalust, võimalust kontakteeruda teiste õpilastega ning tutvuda nende mõtetega (RSS, blogid, foorum jms), juhendajaga dialoogi loomise võimalus, kasutajate võimalus lisada või muuta õpihaldussüsteemi funktsionaalsusi, sotsiaalmeediavahendite olemasolu, grupitöökeskkonnad jms.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Siemens on pidanud õpihaldussüsteeme õppimise osas valeks vahendiks, kuna see ei toeta lõppkasutaja valikuvabadust, piirab tema otsuseid ja õpitahet tehniliste piirangute ja etteantud vahenditega. Õpihaldussüsteemid on mõeldud praegu veel peamiselt õppimise juhtimiseks mitte õppimiseks ning sellest lähenemisest peab kaugenema, liikudes avatumate ja kergelt kohandatavate lahenduste poole.

Kasutatud materjal:
Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil
http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Praktiline osa
Katsetasin Õpiveebi keskkonda kursuse/gruppide/materjalide loomiseks. Esimene probleem tekkis koha konto loomisega – ei tea, kas kasutasin ebasobivat brauserit või oli tegu mingisuguse teise veaga, kuid “konto” sain edukalt logida alles läbi Facebooki.
Alguses oli raske ka üldisele loogikale pihta saada – mis seos on kursustel neile koostatud ülesannetega, kui need ülesanded ei kajastu kursuse grupi all jms. Peale esialgset segadust ja mõningast funktsioonidega tutvumist sain aru, et pean siiski oma loodud ülesanded ka vastavale grupile jagama ja kõik sai kohe selgemaks 🙂 Üldiselt tundus testide, kontrolltööde, linkide ja materjalide lisamise osas suhteliselt lihtne ja arusaadav keskkond, kuid peale Siemensi postituse lugemist sain omal nahal tunda küll, et võõras keskkonnas on alguses orienteerumine suhteliselt keerukas.

Õpetaja loodud materjalid:

blogitest

Klassi/grupi materjalid:

blogi-2

 

Esimene ülesanne

Kuidas te mõistate õpikeskkonna mõistet?
Peale materjali lugemist ning arvestades seda, et lugemismaterjal on mitu-mitu aastat vana, ütleksin, et praegusel hetkel on õpikeskkond eelkõige virtuaalne keskkond, mis hõlmab endas teatud eesmärgiga koonduvat ja tegutsevat inimgruppi. Olgu selleks eesmärgiks siis kollektiivne kooliülesannete lahendamine, klassis individuaalne õppimine või isiku isiklik enesearendamine (eeldan, et selleks on ikkagi konkreetne vajadus ja põhjus, seega vähemalt kaudne seotus mingi grupiga, mis on seotud mingi õpikeskkonnaga). Üldises plaanis võib rääkida muidugi lisaks virtuaalsele õpikeskkonnale endiselt ka füüsilisest õpikeskkonnast või nendest kombineeritud keskkonnast. Samuti võib õpikeskkond minu arust endas hõlmata organisatsioonilises (ka väljaspool haridusasutust) plaanis õppimist, s.t. on loodud peamiselt organisatsioonisisene keskkond, kus töötajad koondavad ise materjale nende endi jaoks, et oleks loodud võimalus kollektiivseks arenguks nii töötaja kui näiteks osakonna plaanis.

Mis mõtted teil tekkisid lugemismaterjalidega tutvumise järel?

Peamiselt olid esimesed mõtted seoses tööga ja infovoogudega. Kuna üheks põhjuseks aine valikul oli see, et ideeks või ka mõnes mõttes probleemiks on asutuses isikute oma teadmiste alaväärtustamine või „varjamine“, mitte ühine teadmiste ja kogemuste kogumine ühiseks õppimiseks, kasutades olemasolevaid tehnilisi lahendusi. Proovisin leida ja koondada mingisuguseid uusi mõtteid, kuid osalt on lugemismaterjal ses osas vana, et tolleaegsed uued ideed on hetkel juba kasutuses (sotsiaalmeedia, RSS vood, foorumid, kommentaariumid jms).

Teine mõte tekkis RSS voogude kasutamisega õpilase puhul – arvan ja pigem pelgan, et kui koolis käiv õpilane hakkab koondama lihtsama ülevaate jaoks nii õpingute kui oma eraeluga seotud informatsiooni, siis õpikeskkonna üldine kasutegur muutub väiksemaks, sest eraisikulised võimalused hakkavad segama õppimist ning kombineeritud ja aega kokkuhoidev lahendus on kasulikum vaid teoorias – praktikas tegeleb õpilane õppimise asemel rohkem kõrvaliste teemadega ja ta tähelepanu on häiritud. Kuna õppematerjal on kirjutatud üsna mitu aastat tagasi, siis arvan, et mõnes mõttes pole osatud 100% ette näha seda, et tänapäeval on igal lapsel koolis kaasas mobiiltelefon, mida peab juba tundides keelama, kuna segab tunnis kaasatöötamist. Ühesõnaga on oluline, et luuakse keskkonnad, mis täidaksid lisaks lihtsusele ja paindlikkusele ka oma eesmärki – õpilase õppetahet ja õpetamise efektiivsust suurendada. Vookogud – pigem näeksin neid hetkel, arvestades oma suhtelist kogenematust õpikeskkondadega, kasulikumana õpetajate kasutuses.
Õpiprotsessis aktiivse kommunikatsiooni ja foorumite jms kasutamine tekitab ajaloolise mälu ka arutluste osas, lisaks tunnevad õppijad, et nende arvamus on oluline ja loodetavasti julgevad seda rohkem ka õppe- või suunamisprotsessides jagada. Samuti võiks olla õppekeskkondade parendamisettepanekute jaoks mingisugune ruum või lihtsalt täidetav vorm – ja neid ettepanekuid peaks ka võimalusel arvestama, et muutused paremuse poole oleksid nähtavad ja tajutavad. Ilmselt ka see motiveeriks õppijaid keskkondi kasutama.

Millised on teie senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?
Otseselt õpetajana pole e-õppe ja virtuaalsete õppekeskkondadega kokku puutunud, kuid seoses tööga olen pidanud natuke sellele aspektile mõtlema, mis oleks kasutajatele mugavam nende töö iseloomu, kollektiivset mälu ja õppimisvõimet tekitades ning ka keskkondi personaliseerides parem. Pigem on sellise eesmärgiga kokkupuuted ja juhendamised piirdunud mingite grupitöökeskkondade äripoole osalise juhendamisega, sealjuures arvestades ka suletud õpikeskkonna omapäradega, kuid siiski ka võimalikult palju kasutajate vajaduste ja kasutamisvabadusega.

Õppijana olen kasutanud peamiselt e-õppe keskkonda Moodle ning olenevalt ainest ka paaril korral blogimist. Reeglina on see endast kujutanud materjalide lugemist, kodutööde kalendrit ja tööde üleslaadimist, harvem ka foorumite kasutamist.

Link esimesele ülesandele